Alatskivi mõisa sõiduhobuste tall on saanud uue elu. Nüüd on siin näitusetall.
Alatskivi lossi külastajad on ikka teada soovinud, kuidas siinne baltisakslasest aadlik parun von Nolcken suutis mõisat nii majandada, et sai oma
perele koduks nõnda uhke eluhoone ehitada, lisaks veel palju reisida ja
oma harrastustega tegeleda. Ehkki toonane mõisniku elustiil sarnanes tänapäevasega, oli muu elu-olu 150 aastat tagasi sootuks teistsugune.
Ekspositsioon püüab anda pisukese ülevaate Alatskivi mõisa elust, mil selle omanikud olid von Nolckenid ja kui siia ehitati imeline loss koos suure hulga majapidamishoonetega.
Ajalugu on võitjate kirjutatud, mistõttu paljud meist on kokku puutunud erinevate ajalookäsitlustega. Uute teadmiste ilmnemisel viskame tihti vana versiooni „prügikasti“. Eestimaa ajaloo periodiseering tuleneb meie geopoliitilisest asendist. Aega mõõdetakse ühest sõjast teiseni, ühest vallutajast teiseni. Kõik sõjad on toonud siinsele rahvale tohutult kannatusi, surma, nälga ja haigusi. Parematel aegadel on siinne rahvas aga jälle kosutud ja edasi kestnud.
Juhan Liiv, siin kandis sündinud armastatud poeet, on öelnud: „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“. Minevikumälu alalhoidmisega on vaja järjekindlalt tegeleda. Juba täna on raske maastikul leida lagunenud mõisahoonete asukohti, mäletada sündmuste toimumisaega ja detaile, rääkimata veelgi varasemast ajast. Kirjalikud allikad sageli puuduvad või on vastuolulised ja neid, kes võiksid mäletada, enam pole.
Olgu siia sõiduhobuste talli loodud ajalookild see, mis aitab hoida ühist ajaloomälu. Nii seda, et mõisad ja baltisakslased on pikka aega olnud suur osa meie kultuuriruumist kui ka seda, et ajaloo keerdkäikude hammasrataste vahelt ei ole pääsenud ei pärisorjad ega aadlikud. Kuigi kannatused on olnud erinevad, ühendab neid inimlik mõõde. Ehk on aeg küps näha kannatuste kõrval rohkem ilu, tarkust, hoolimist ja armastust.
Alatskivi lossi külastajad on ikka teada soovinud, kuidas siinne baltisakslasest aadlik parun von Nolcken suutis mõisat nii majandada, et sai oma
perele koduks nõnda uhke eluhoone ehitada, lisaks veel palju reisida ja
oma harrastustega tegeleda. Ehkki toonane mõisniku elustiil sarnanes tänapäevasega, oli muu elu-olu 150 aastat tagasi sootuks teistsugune.
Ekspositsioon püüab anda pisukese ülevaate Alatskivi mõisa elust, mil selle omanikud olid von Nolckenid ja kui siia ehitati imeline loss koos suure hulga majapidamishoonetega.
Ajalugu on võitjate kirjutatud, mistõttu paljud meist on kokku puutunud erinevate ajalookäsitlustega. Uute teadmiste ilmnemisel viskame tihti vana versiooni „prügikasti“. Eestimaa ajaloo periodiseering tuleneb meie geopoliitilisest asendist. Aega mõõdetakse ühest sõjast teiseni, ühest vallutajast teiseni. Kõik sõjad on toonud siinsele rahvale tohutult kannatusi, surma, nälga ja haigusi. Parematel aegadel on siinne rahvas aga jälle kosutud ja edasi kestnud.
Juhan Liiv, siin kandis sündinud armastatud poeet, on öelnud: „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“. Minevikumälu alalhoidmisega on vaja järjekindlalt tegeleda. Juba täna on raske maastikul leida lagunenud mõisahoonete asukohti, mäletada sündmuste toimumisaega ja detaile, rääkimata veelgi varasemast ajast. Kirjalikud allikad sageli puuduvad või on vastuolulised ja neid, kes võiksid mäletada, enam pole.
Olgu siia sõiduhobuste talli loodud ajalookild see, mis aitab hoida ühist ajaloomälu. Nii seda, et mõisad ja baltisakslased on pikka aega olnud suur osa meie kultuuriruumist kui ka seda, et ajaloo keerdkäikude hammasrataste vahelt ei ole pääsenud ei pärisorjad ega aadlikud. Kuigi kannatused on olnud erinevad, ühendab neid inimlik mõõde. Ehk on aeg küps näha kannatuste kõrval rohkem ilu, tarkust, hoolimist ja armastust.
